Seda postitust kirjutama ajendas mind hea Kolleegi ja  Õpetaja Viktoria Saat´i  artikkel ERR-i kodulehel. Artikkel on mitmetahuline ja toob mõnusalt loetavas keeles välja puhkuse olulisuse tänapäeva impulsirohkes maailmas ning annab häid näpunäiteid, kuidas ennast parimal moel toetada, et puhkus oleks nauditav ja energiat taastav. Kuid mind kõnetas selles artiklis enim just lubamise osa – eks silma hakkab ikka kõigepealt see, mida enesel vajaka 😉

Tegelikult sai see teema minu jaoks alguse juba ammu, läbi Fred Jüssi  sõnastatud viljaka molutamise teema. Olen läbi aegade mõnuga kuulanud nii tema saateid kui hiljem ka saadete salvestisi ERR-i arhiivist. See väljend haaras mind, sundis uurima, millega tegu ja vaist ütles, et tegu on minu jaoks millegi olulisega. Olen loomult aeglane inimene, võin lennult haarata küll asja tuuma, aga sõnastamine ja enda jaoks mõtestamine võtavad alati aega. Siis, kui Fred Jüssi viljakast molutamisest rääkis, oli tegu avalikkuse jaoks vististi üsna uudse teemaga – eestlane on ju ikka veri-ninast-väljas töötegemist väärtustanud ja molutamine/ logelemine kõlavad selles kontekstis pühaduseteotuse või vähemalt taunitava laiskusena.

Alles viimasel ajal on teemast rohkem positiivses võtmes rääkima hakatud ja meie oma eesti ajuteadlane Jaan Aru on avaldanud raamatu „Loovusest ja logelemisest“, kus räägib lugejale arusaadavas keeles lahti, miks ja kuidas meie aju töötab ning kuidas logelemine aitab loovalt lahendada just meie ees seisvaid keerulisemaid ülesandeid. Aga see peab siis olema õige logelemine, ilma sotsiaalmeedia, podcastide ja muude ajule stiimuleid pakkuvate lisaärritajateta.

Aga tulles tagasi lubamise juurde – usun, et enamus meist on ülaltoodud teemadest teadlikud – kui palju me siis ikkagi endale lubame logeleda, tõeliselt puhata? Enda kogemusele tuginedes julgen öelda, et teadlikkus sellest, mida tegelikult vajan, on sõitnud aegade jooksul üsna üles-alla nagu ameerika mägedel. Headel aegadel, kui olen tasakaalus, iseendaga kontaktis, on ka teadlikkus minuga kaasas – märkan enda ümber ja endas toimuvat, suudan reageerida adekvaatselt ja julgen ka endale lubada, mida hetkel vajan. Või vähemalt teadvustan seda selgelt. Teine lugu on siis, kui toimub midagi pöördelist – kaotusvalu, suur muutus, mingi õnnetus – abistaja minus tormab aitama teisi ja jätab hooletusse iseenda. Selles olukorras võib juhtuda, et enne kui enda vajadusi märkan, on olulised piirid ületatud ja võin hoopis ise abi vajada. Olen seda suundumust märganud ka teiste abistavatel elukutsetel töötavate inimeste juures – osaliselt on see tingitud nende tugevast empaatiavõimest. Ja osaliselt sellest, et tugeva empaatiavõimega inimesed kipuvadki teiste huvisid enda omadest ettepoole tõstma, mis kulutab neid oluliselt rohkem ja võib viia läbipõlemiseni. Ja kuidas puutub siia lubamine? Vägagi puutub: tuleb hoida meeles, et empaatiat peab ka endale jaguma, oma vajaduste kaardistamisele, endale puhkuse ja logelemise lubamisele – kui tahan olla oma töös professionaal, PEAN julgema lubada endale kõike seda, mis mind ennast vormis hoiab. Ainult nii saan pakkuda ka oma kliendile parimat. Siit kumab juba ka vastutuse teema, aga täna ma sellest ei räägi, jään lubamise juurde.

Miks siis ikka on nii raske lubada endale seda, mis tegelikult on hädavajalik vaimse heaolu ja -tervise säilitamiseks? Põhjusi on siin mitmeid ja tihti on nad ka omavahel segunenud. Üks viimase aja olulisemaid peitub ühiskondlikus edu- ja efektiivsusekultuses – ikka silmade särades helge tuleviku poole ja võimalikult efektiivselt. Kuidas siis mina ei suuda kui kõik teised suudavad? Võrdleme ennast teistega, selmet vaadata endasse: kas see ratas, milles peatumatult torman, on ikka see, mida tegelikult vajan? Tõsi, on aegu, kus ongi vaja pingutada ja nö viimane välja panna, aga oodata seda endalt ja teistelt pidevalt, on liig mis liig. Me pole masinad, pingutuste vahepeal vajame aega ja rahu taastumiseks, enese laadimiseks, kontakti loomiseks iseendaga, küsimiseks: mida ma tegelikult vajan? Ja kas see on see, mida tegelikult vajan?

Oletan, et üks põhjus, mis võimendab lõputut tormamist, on eestlase kui tööka inimese kuvand – kõik need lõputud lood ennast üles töötanud ja haljale oksale jõudnud väliseestlastest, töömurdmine tammsaarelikus stiilis, meie vanarahva õpetussõnad – töö on see, mis tuleb teha, kohustus täita ja ikka varavalgest hilisõhtuni. See mõjutab meid, isegi kui seda tunnistada ei taha – kuulume eestlastena just siia ja sellesse süsteemi ning kanname endas peidetud lojaalsust isegi siis, kui see avaldub protestina.

Nende laiemate põhjuste taga on kindlasti ka isiklikumaid: aeg ja keskkond,  milles oleme kasvanud, lähedased, kes on meid mõjutanud, meie isiksuseomadused, eneseväärtustamine ja nii edasi. Ja põhimõtted, mida kanname – eksole, isekus versus altruism? Aga heas mõttes isekus  – mis paneb mind oma vajadusi märkama ja endast hoolima? Kuidas see kõlab? Lennukis kehtib reegel, et ohuolukorras panen kõigepealt endale hapnikumaski ette ja siis aitan kõrvalistujat – kas võiks siit tuua paralleeli tavaellu? Et hoian abistajana ennast korras, et suuta pakkuda kliendile parimat, märgata tema tegelikke vajadusi? Kõlab ju hästi (või vähemalt paremini)? 😉

Ja mis on siis lõpuks oluline – töötada ennast ribadeks või lubada endal olla ja elada teadlikumalt, olles praeguses hetkes, märgates ja tunnustades oma vajadusi ning olla seeläbi parem inimene oma lähedaste, kolleegide ja klientide jaoks? Ja suuta tunda rõõmu elust ja olust ja ümbritsevatest inimestest?  Arvan, et kogu maailma tööd ei suuda meist keegi ära teha. Küll aga suudame igaüks anda oma panuse just selle hetke parimal moel ja see on täiesti piisav 😊

The post Puhkusest, logelemisest ja lubamisest. appeared first on Supervisioon ja coaching.

The post Mis oleks kui teed 80% vähem ja ikka saavutad oma eesmärgid? appeared first on Supervisioon ja coaching.

The post Kuidas supervisioon võib muuta Sinu elu appeared first on Supervisioon ja coaching.