Selle pealkirja all avaldas Ruti Einpalu artikli, kus arutleb Pareto 20/80 printsiibi üle. Olen ta blogi lugejate hulgas ja tõesti – sealt tuleb tihti mõtlemapanevaid vaatenurki. Seekordne kõnetas päris mitmel moel. Esiteks olen ise samuti inimene, kes uueks aastaks eesmärke ei püstita – pole seda mäletamist mööda kunagi teinud. Eesmärgi panen enda jaoks püsti ikka siis, kui tunnen, et aeg on muutuseks küps. Tavaliselt on siis mõte jõudnud settida, paika on saanud nii strateegia kui taktika ja jääbki üle ainult teele asuda. Ja kas parasjagu on aastavahetus, kevadine pööripäev või südasuvi – pole kunagi mõtelnud, et sellel võiks tähtsust olla. Ehk ainus jutupunkt, mis kõne alla võiks tulla, on vanarahva tarkus, mis ütleb, et uusi asju, mille kasvamist/kosumist näha soovid, on mõistlik alustada kasvaval kuul. On see usk või ebausk, selle üle pole eriti järele mõtelnud – pigem on see minu jaoks olnud praktikas proovitud ja toimiv meetod – ehk siis tavaline praktiline talupojatarkus. Aga see on hoopis teine teema 🙂
Teiseks olen ka ise viimasel ajal väga palju mõtelnud tormamise asjakohasuse üle. Ja mitte üksi mõtelnud, vaid ka tunnetanud seda erinevust nüüd, kus olen sellest rattast väljas ja püüan teadlikult uut eluviisi üles ehitada. Eluviisi, kus kohe kiiresti tegemisest olulisem on asjade üle järele mõtelda, uurida seda, mis on see, mida tegelikult tahan ja vajan. Ja kuidas iseendaga kooskõlas ja tasakaalus olles teha asju hoopis teises kvaliteedis. Võibolla mitte ilmtingimata paremini – kes oskab ütelda, mis on millest parem ja halvem? – vaid pigem mõtestatult. Ja teadlikult. Või vähemalt teadlikumalt 😀 Ikka nii, kuidas jalg kannab ja tunne ütleb, et õige on.
Kolmandaks nautisin head tunnet, et üks tuntud ja särav inimene toetas mu tunnetust “going for an extra mile” filosoofia suhtes 😀 Olen töötanud töökohal, kus sult oodati kogu aeg enamat: rohkem isiklikku aega, rohkem mõtteid, rohkem panust, rohkem osalust. Tundsin ennast mingi aja isegi halvasti, sest mul oli ainult 24 tundi ööpäevas ja üks isiklik nahk seljas, aga sellest tundus väheks jäävat. Ühel hetkel õnneks mõistsin, et ei tohi lasta ennast kaasa tirida millessegi, mis on selgelt inimest kahjustav ja läbipõletav – aga enne jõudsin päris kõvasti haiget ka saada. Ju oli see vajalik, et üks arenguetapp oma elus läbida 🙂
Ja mis on siis minu mõte aastasse 2024, tuginedes Ruti artiklile ja mõeldes sellele, mis oleks see, mille võiksin tegemata jätta? Üks asi, mida kindlasti saaksin vähendada ja mida oleks ka igati tervislik teha, on erinevate asjade pärast muretsemine. Nojahh, see olla ju eestlaste rahvussport, kõike ja kõige üle muretseda, aga usun, et sellega annab tegeleda küll – ressurssi peaks selle alt vabanema kõvasti. Ja teine asi, mida saan vähendada, on teiste vajaduste asetamine enda omadest ettepoole. See on veidi keerulisem saavutada, kuid läbi mõeldes ja avatult/hoolivalt suheldes peaks samuti täiesti võimalik saavutada olema.
Ja üleskutse teile, kallid sõbrad – kui märkate, et satun jälle vanadele radadele – andke ikka märku! Isegi, kui alguses natuke jorisen, siis pärast olen tänulik ja löön patsi kah! 😉 Ja blogi lugejatele – lisage oma mõtteid kommentaariumisse – huvitav on teada, mida teie endale 2024ks aastaks soovisite või veel soovite?