Olen oma töös tihti näinud, kuidas supervisioon võib avaldada mõju inimese elu edaspidisele kulule ja kõik senised kogemused on pigem positiivset laadi: leitakse parem kontakt iseendaga, elule uus mõte, julgus asuda täitma oma unistusi. Minuga just nii juhtuski.
Töötasin aastaid ohvriabis ja hiljem kriisitelefonil nõustajana ning supervisioon oli meile töökoha poolt ette nähtud. Ükskord, kui olin parasjagu omadega puntras ja plaanisin elus kannapööret, võtsin seda teemat arutada oma hea superviisori Piretiga. Rääkisin talle, kuidas olen väsinud, töökoormus kasvab üle pea ja üleüldse tahaksin muutust oma ellu. Olin plaaninud minna õppima kas kondiitriks või rätsepaks, sest vabal ajal meeldis nii küpsetada kui õmmelda. Ja olin nördinud, sest lähemas kutsekoolis suleti just sel aastal rätsepa eriala, mis oli olnud mu esimene valik. Piret kuulas mind talle omasel rahulikul moel ja kui tekkis paus, küsis ühe lihtsa küsimuse: „Kas see on see, mida Sa päriselt tahad?“
Olin jahmunud. Mõistsin hetkega, et õmblemine ja küpsetamine on toredad hobid, millega kavatsen ka edaspidi tegeleda, kuid minu tegelik soov ja kirg on töös inimestega. Ja et tegelikult tahan ma seda jätkuvalt teha, väga tahan. Piret küsis, kas olen mõtelnud superviisoriõppele, et oma olemasolevat kogemust hoopis teisel tasandil kasutada – teiste psühhosotsiaalsete erialade spetsialistide toetamiseks. Sel hetkel käis mu peas klikk ära – teadsin, et see on just see, mida tahan ja vajan.
Võtsin alalhoidliku inimesena endale siiski aega: teadvustasin, et selle töö kõrvalt ohvriabis, mida tegin, ei ole ma võimeline õppima. Leidsin uue töö kriisitelefoni nõustajana, kus töö toimus vahetustega ja just siis, nagu võluväel, avati ISCI-s (International Supervision and Coaching Institute) psühhosotsiaalse suuna kursus, millele rõõmuga astusin.
Järgnes 2,5 aastat pööraselt kiiret ja pööraselt huvitavat aega, koos parimate Kaaslaste ja Õpetajatega, keda üldse ette kujutada võib. Aega, kus kõigi filosoofiate, meetodite ja muu teoreetilise kõrval õppisin sügavamalt tundma iseennast, oma vajadusi, tugevusi ja arengukohti ning tegin endaga tagantjärele vaadates päris rasket tööd. Mis oli hädavajalik, sest superviisorina olen ma iseenda kõige olulisem töövahend ja minu olekust, tasakaalust ja toimimisest sõltub see, kas ja kuidas suudan luua ruumi, kus kliendiga toimetada.
Nüüd, olles üle aasta superviisorina töötanud, tunnen rõõmu ja tänutunnet, et julgesin astuda sellele teele. Õpin ikka veel iga päev midagi uut ja minu parimateks õpetajateks on olnud mu enda kliendid. Aitähh teile!